Aatoth / Andri Ksenofontov 8/10/2010

Vano Allsalu näitusele kõlasid kaasa Franyó Aatothi näitus Ungari Instituudis ning Monika Îaltauskaitò-Gra‰ienò, Severija InãirauskaitòKriauneviãienò ja Monika Järje tööd Hopi galeriis. Franyó Aatoth, õieti István Ferenc Tóth, maalib oma figuure ja stseene lõõmaval  punasel taustal. Need sütevalgust kiirgavad pinnad ei ole seotud punaplaguga, vaid ungari toitudes armastatud punase pipraga, mis suuõõnes hõõgub. GyŒzŒ Vásárhelyi, kes nimetas end ümber Victor Vasarelyks, aitas 24aastasel István Ferenc Tóthil 1978. aastal Pariisi tulla. Üks sõber andis mõtte perekonnanime ette topelt-a lisada, et kunstikataloogides esimesele kohale sattuda. Ent sotsialistlik minevik paistab ka läbi prantsusepäraselt ja tähestikuliselt moonutatud oleviku nagu „SDV ujuja läbipaistvas seelikus”. Keda nõukogude ajal erootika huvitas, sellel tasus Saksa Demokraatliku Vabariigi pildiajakirjadest aktifotosid otsida. Rääkides alkoholismist ütleb Franyó Aatoth, et „väikesi patte kaotada ei saa, sest just need teevad inimesed nendeks, kes nad on, muidu me peaksime hävitama kogu inimkonna”. Monika Järg ja Monika Îaltauskaitò-Gra‰ienò mäletavad ja hoiavad pitsiliste linikutega  kaetud mööblit vanades kodudes. Severija Inãirauskaitò-Kriauneviãienò kasutab lambikogu „Päevalilled” loomisel nõukogudeaegset materjali. TA on need kokku monteerinud pesumasinatest Riga, radiaatoritorudest, tsinkplekkpesupaakidest ja muust rauakolast. Ta puurib plekkpindadesse ruutpesiti auguvõrke ja tikib sinna puuvillase värvilise lõngaga ristpistes päevalilli. Välja on kukkunud imekaunid lambivarjud. Maailma aja- ja ruumiterviku  võtab katoliiklikult ilustaval moel kokku tema seinalamp „Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev”. Elekter voolab sisse kinnitusvarda alumisse otsa krutitud vaskkraanist, kust vanade majade koridorides vett võeti. Külgvalgus heidab tuppa tikitud päevalillede kujutise läbi plekkpange külgede. Alla suunatud valgusvihk paistab tagasihoidlikku alumiiniumist pesukaussi, mille põhjas lebavad leedu köögis armastatud kartulid. Kartulitikand mõjub  hõõgniidi paistel nii realistlikult, et tahaks selle järele käe sirutada ning kooritud kartuli tärklilist pinda vee all silitada. Ka kõige nõudlikum käsi leiab ajaloost midagi head.

 Andri Ksenofontov

08.10.2010